Kui me mõtleme praadile, kujutame tavaliselt ette rasket, võib öelda, vanakoolipärast nahast menüüd, eelistatavalt kuldse riistvara ja muude metallist aksessuaaridega, nagu kruvid ja sädelus. Selgitus, mis kohe pähe tuleb, on see, et kuna me räägime lihast, eriti veiselihast, siis peaks see meenutama meile sellist Metsiku Lääne vibe..... ja ennekõike raske toit, nii raske menüü!

Millest oli jutt? Nii jah kui ka ei. Kui enamik meist mõtleb eespool kirjeldatud kliimale, siis on ahelkäsitlus õnnestunud. Lisaks kliimale ja "raske toidu" seosele raske menüüga on olemas ka psühholoogiline aspekt. Menüükaust on üks neist aksessuaaridest, millega me restoranis kõigepealt kokku puutume, ja see on asutuse visiitkaart, nii et see peaks andma üldise ettekujutuse sellest, kuidas me peaksime end seal tundma, mida oodata, milline on atmosfäär või idee. Esmamulje kujundamisel on oluline roll värvil, vormil, kaunistusel ja paigalduse tüübil. Nagu selgub, võib isegi menüü kaal teha vahet. Raskemast menüüst tellitud toit tundub meile väärtuslikum ja seega oma hinda väärt.

Sama kaaluküsimus kehtib ka söögiriistade kohta - raske teras annab märku raskest söögist, samas kui plast- või alumiiniumnõu annab märku kiirest söögist, mis on mõeldud ainult näljatunde tapmiseks, mis ei ole lõppude lõpuks mõte. Kokad näevad palju vaeva, et roog visuaalselt "jalust lööks", nii et nii teenindus kui ka toit ise ei tohiks pettumust valmistada. Raskemaid söögiriistu käes hoides võime tunda end kõrgemate külalistena ja rõhutada roa väärtust. Võrreldes näiteks salatiga, praetud praetud praega või keskmiselt praetud praega, on parem, kuid ennekõike mugavam süüa "betoonist söögiriistadega".

Mida raskem, seda parem? Mitte tingimata. Oluline on meeles pidada, et meie laua peategelane on roog ja me ei tohiks sellest liigselt kõrvale kalduda.

Seda ja kergeid menüüsid, näiteks taimetoitlaste jaoks, leiate helt.

Märksõnad